Tiib- ja motovari

Tiib- ja motovari

Tiibvarjusport (ingl. paragliding) sai alguse 1970. Prantsusmaal, kus tiiblangevarjudega hakati mäenõlvadelt alla liuglema. Kohe hakati langevarju konstruktsiooni muutma, aerodünaamikat parandama ning lühikese ajaga muutus taoline lendamine iseseisvaks spordialaks. Tänaseks päevaks on eriti mägistes piirkondades tegu nö rahvaspordialaga, kus igal külal on oma stardi- ja maandumisväljakud.
Vabalennus peab tiibvarjupiloot tõusvate õhuvoolude abil saavutama vajaliku kõrguse selleks et lauelda läbi võimalikult pikki vahemaid.
Eestis toimub õhku saamine aga vintsimise meetodil – spetsiaalsed autodele kinnitatud vintsid tõmbavad piloodi koos varjuga tavaliselt 500 meetri kõrgusele ja siis vabastatakse end nööri otsast ning algab vabalend.
Vabalennu harrastajad käivaid muidugi palju reisimas, et mägedes seda nö õiget ja pikka lendu kogeda.

Tiibvarjulendu koos mootoriga – motovarjulend (ingl. powered paragliding, paramotoring) – hakati harrastama 1980-te aastate lõpus. Mootor laiendab tiibvarju kasutusvõimalusi ning võimaldab lisaks vahemaade soovitud suunas ja pikemale läbimisele ka võistelda maapinna lähedal erinevates ülesannetes.

Eestis ongi valdavalt levinud motovarjuga lendamine, aga paljud piloodid tegelevad mõlema spordialaga. Motovari on kindlasti kõige odavam ja lihtsam võimalus iseseisvalt lendamisega tegeleda, selleks ei oleks vaja kellegi kõrvalist abi, kui vastav pädevus olemas on.

ELF tiibvarjukomitee väljastab pädevustunnistusi tiib- ja motovarjuritele.
Selle taotlemiseks tuleb pöörduda ühe vastavas valdkonnas tegutseva liikmesklubi poole kes kõik korraldavad ka vastavaid koolitusi.

Aero Sport Association www.aerosport.ee (Kuusiku lennuväljal ja Keilas)
Sõjaväe Langevarjuklubi www.keelutsoon.ee (Koigi lennuväljal Järvamaal)
Eesti Tiibvarjuspordi Liit www.eppa.ee (erinevad asukohad Eestis)